„Rabast põlismetsa“ õppeprogramm Kiidjärvel
Rabast põlismetsa programm algas hoopis põlismetsast ja
alles natuke maad matkates, jõudime
rabasse. Enne veel juhtis retkejuht, Lisette, tähelepanu taimestiku muutusele. Lehtpuud
saidki otsa ja ees ootas vaid kidur männik. Kõige rohkem on soos ikkagi
turbasammalt ja seda kohe mitmes erinevas toonis. Valgesoo on kõige väiksem looduskaitse all
olev soo, mis olevat ainult 4000 aastat vana. Turba kiht olevat 4 umbes kaks Jonathani
isa pikkust. Männid olevat mõisniku istutatud ja sama vanad kui põlismetsas-
hiiglasuured männid. Soos aga kidurad ja
väikesed. Mis selle põhjus siis on? Soos on toitaineid vähe. See eest on soos
hästi puhas vesi- joo või otse väiksest lohust. Retkejuht pigistas
turbasamblast vett ja saime seda ka maitsta. Sammalt saab jälle haava peale
panna- nii puhas on. Vaatasime üle jõhvika
taime, kukemarja, hanevitsa, sookailu, tutt- villpea. Tutt- villpea järgi
olevatki Valgesoo oma nime saanud.
Rabast jälle põlismetsa jõudes, nägime nii- nii palju
sipelgapesi. Lisete näitas vahvat
üraskite poolt maalitud kunstiteost ja kuulasime loomade- lindude hääli. Andis aga
nuputada, kes seda häält teeb!
Oma matkakotis oleva võileiva saime põske pista loodusmajas.
Nii tore matk oli! Suur tänu retkejuht Lisetele!
Suur tänu Jonathani isale, kes meiega kaasa tuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar