kolmapäev, 28. veebruar 2018

Kust saavad alguse lapse mured....



http://alkeemia.delfi.ee/suhted/rasedusjalaps/katkised-hinged-kust-saavad-alguse-lapse-mured?id=77129680
Viimasel ajal on üles kerkinud kurb teema - laste üksindus, depressioon ja sellest tulenevad haigused. Millest saavad need hädad alguse? Kas põhjus peitub kodus või koolis? Miks puudub nii paljudel lastel tänases päevas armastav tugi ja pelgupaik kodu ja vanemate näol?
Olen hakanud tähele panema, et just viimasel ajal räägitakse palju laste stressist, depressioonist, koolivägivallast ja kõige selle tulemusena üritatakse valdavalt selgeks teha, et süüdi on kool. Paneb mõtlema, kas neid artikleid kirjutavad vanemad, kes ise oma lastele pühenduda ei jõua või on see hoopis appikarje koolisüsteemist, kes tunneb enda õlul liigset koormat?
Spekuleeritakse väga erinevalt, kord vanemate võtmes, kord kooli vastutuse ulatusest lähtuvalt. Probleem on olemas, kuid lahendust justkui ei olekski.
Millest saavad alguse sellised suured probleemid nagu stressdepressioon, enese tahtlikud vigastamised ja enesetapp? Appikarje, see on appikarje. Mis edasi? Kui see on juba olemas, siis tuleb tegutseda, tuleb võtta aega oma laste jaoks ja tõesti seda südamest teha. Tahe olla number üks ilma tingimusteta oma lapse jaoks, mitte kuulata selgeks õpitud tuima lauset koolist tulnud lapsele-lapselt: "Kuidas sul koolis läks? Hästi!" Ja kõik? Kui hästi, siis hästi ja enamjaolt vanematele sellest piisabki.
On väga suur kohustus võtta vastutus tuua siia ilma laps. See ei tähenda seda, et lapsed kasvavad ise ja kui nad on toidetud, riietatud, peavarjuga, siis justkui on vanemate ülesanne täidetud. Nii see kaugeltki ei ole. Lapse hingeelu on väga keeruline, sest laps tahab alati olla oma vanematele meele järgi, ta armastab oma vanemaid tingimusteta. Kui lapsed aga hakkavad tundma, et neist ei hoolita, siis seda lapsed andestada ei suuda. See ongi murdepunkt, kus vanemate ja laste vaheline side tegelikult kaob. Just see side, mis on niivõrd oluline.
Koolis veedab laps küll väga suure aja oma elust, niisamuti nagu ta teeb seda ka lasteaias. Kindlasti on tervitatav, kui on õpetajaid, kes suudavad oma perede ja koolitöö (õpetamise) kõrvalt veel jälgida ka laste hingeelus toimuvat. Neid õpetajaid aga on nii vähe, et see on haruldus.
Kui lapsevanem ei suuda aru saada, et tema võsukesel on mure, probleemid, ükskõik misasi, aga et miskit on nihkes.... siis tulebki leppida perel lapse stressi ja depressiooniga ning loota, et see ei lõppe millegi hullemaga.
Lapsed ei vaja oma ellu teadmist, et nad on justkui üleliigsed. Nemad tõlgendavadki enese üleliigseks, kui lapsevanemad korrutavad aina, et nad peavad tööd tegema. Kas elus on number üks siis töö või oma lapsed? Lõppude lõpuks võiks vanemad selle omale ise selgeks teha, kas tahetakse terve elu teha karjääri, siis palun väga, aga ilma lasteta! Või valida omale selline töö, mida ei pea pidevalt lastele nina alla hõõruma, samas olles alati olemas ka oma laste jaoks.
Ka tagakiusamised koolis ja laste omavahelised nagelemised ja alandamised, see kõik on appikarje, kõige selle taga on kodu.
Mitte ükski laps ei hakka teist alandama ja naeruvääristama, kes on ise terve, kellel on kodus kõik korras, kes tunneb, et ta on vajalik, armastatud ja piisavalt tähele pandud jne. Mõelge siit ise edasi, millest tegelikult kõik alguse saab.
Mitte ükski laps ei peaks sööma antidepressante ja mõtlema enesetapumõtteid, tundma end alandatuna ja tagakiusatuna koolis, kui tal oleks olemas pere, kes temast hoolib.
Lapsevanema kohus on olla tõeliselt olemas, siiralt olemas, ta peab armastama, hoolima.....
Ma tean väga hästi, millest ma räägin, sest olen pidanud matma nii mõnegi koolikaaslase just sellistel põhjustel, mis täna on aktuaalsed. Olen olnud ka ise tagakiusatav koolis. Nüüd täiskasvanuna tegelenud eneseanalüüsi ja eluanalüüsiga, mõistnud, et mu vanemad ehk andsid endast nii palju kui nad suutsid, ehk nad ei osanudki rohkemat. Tänan elu selle õpptunni eest ja olen õnnelik, et sain ise sellega kuidagi toime, olgugi, et ühe lapse jaoks on olnud see liiga raske ja ränk kogemus.
Soovin lihtsalt, et vanemad püüaksid mõista ja armastada oma lapsi tingimusteta. Väga palju seatakse kahjuks oma lastele tingimusi. "Võimaldan sulle selle või teise, kui sina teed nii või naa, oled selline või teistsugune jne." Tegelikult ei tohi lapsi üheski võtmes seada tingimuste alla, vaid tuleb koos kasvada lastega ühtsuses ja üksteist austades, armastades, hoolides - siis ei ole mitte mingisuguseid tingimusi vajagi.
Kuulake oma lapsi ja pange neid tähele ka siiralt huvi tundes, mis neile tegelikult korda läheb ja mis nende elus toimub, siis ei pea lapsed end peredes üksinda tundma ja siis ei pea me nii raskeid artikleid lugema, kus lapsed karjuvad appi, sest nad on alla andmas.

Autor: Kanela Kaiser

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

KT JA NK LAAGER VASTSELIINA NOORTEKEKUSES

Laagrisse on minemas  Pauliina Kaari, Laine- Liise, Kaarel. Kaspar, Iti, Loviis, Eliise, Helene, Jaan, Melissa- Mai, Mia Marta ...